Vilistlase Agnese pilk Näpustuudiole

“Oli 1998. aasta kevad. Mu kaks head sõbrannat kutsusid mu kaasa käsitööringi. Näpustuudiosse.

Vau, mõtlesin ma, kui üle ringiruumi ukse astusin. Kõik need kangad ja lõiked. Tuba täis tüdrukuid, suuri ja väikseid, ning nad kõik õmblesid midagi. Ja Näpustuudio juhendaja – särasilmne jutukas ning sõbralik naine – Aila. 

Ma olin hämmingus. Ma teadsin, et kuulun sinna. 

Aila ulatas mulle paksu mapi, mille vahel olid pildid vildist mänguloomadest. Valisin oma esimeseks tööks panda. Pisike vildist pandakaru. 

Ja nii läks lumepall veerema. 

Näpustuudiost sai mu teine kodu. Leidsin nii mõnegi uue sõbra, kellega suhtleme tänase päevani. 

Olin üks tüdrukutest, kellega Aila hakkas laatadel käima. Tagantjärgi meenutades on hämmastav, kuidas me alustasime mõnesaja asjaga ja praeguseks on müüginurgas tuhandeid erinevaid tooteid. Suure armastuse ja hoolega tehtud käsitöö.

Neid lugusid, mida kirja panna seoses laatadega oleks niiiii palju. Aasta tippsündmus oli muidugi Tallinna Mardilaat. Me saime meisterdamisnurgas õpetada suuri ja väikeseid, müüa enda valmistatud käsitööd, suhelda väga erinevate inimestega. Meeleolukad õhtud ööbimiskohas ja muusikali külastus. Seda kõike saab meenutada vaid erakordselt positiivsete emotsioonidega. 

Ka ringiruumis oli võimatu olla tõsine. Käärid lõikasid, nõelad tegid pisteid ja suud muudkui jutustasid. Naersime ikka nii, et pisarad jooksid. Ükskõik kui raske koolipäev oli olnud. Näpustuudio oli koht, kus mured ununesid. Näpustuudio oli ja on maagiline koht. 

Näpustuudiost saadud kogemused ja oskused on tulnud kasuks väga paljudes olukordases.

Käsitööpisik ei ole mind hüljanud tänaseni. Olen läbi aastate katsetanud ja õppinud ning jõudnud lõpuks enda asjani. Aasta tagasi joonistasin poekoti lõike (@UuKott) ja tänaseks olen saanud väga palju positiivset tagasisidet sellele. Kusjuures lõigete joonistamise nipi õppisin ka ära just Näpustuudios.

Aitäh, Aila! Aitäh, et on olemas Näpustuudio.”