Minu seiklus Näpustuudioga sai alguse 2002. aasta kevadel, kui Aila tuli Näpustuudioga meile kooli meisterdama. Meisterdamistunni ajal mainis Aila, et suvel on kõik huvilised oodatud meisterdama suurt mängukaru. No, sellisest pakkumisest mina juba loobuda ei saanud. Mõeldud, tehtud ja juba samal suvel olingi Aila juures suurt mängukaru meisterdamas. Oli väga uhke tunne 7-8-aastasena enda õmmeldud karu koos isaga auto esiistmel koju sõidutada. Mäletan, et panin karule sisse isegi südame.
Samal sügisel jätkasin Näpustuudios õpilasena. Õmblesin veel palju ja veel suuremaid mängukarusid, muid pehmeid loomakesi ja nukke, erinevaid kotte ja rõivaid. Meisterdasin sünnipäevakaarte ning pärlidest ehteid, loomi ja lilli.
Lisaks meisterdamise kogemusele pakkus Näpustuudios õpilaseks olemine veel muid põnevaid hetki: küll sai enda õmmeldud pallidega koridoris jalgpallimatše peetud, võetud ette vinge õppereis Poola, laatadele müügiks tehtud kauba pealt lisa taskuraha teenitud ning isegi kiirabiautos haigla poole kihutatud, et tagumikku istutud nõel lasta välja opereerida. 😀
Kokku olin lõpuks Aila juures õpilaseks üle 10 aasta. Võin öelda, et Näpsutuudios käimine on mõjutanud minu praegust elu olulisel määral. Lisaks kõikidele toredatele mälestustele jäi Näpustuudiost minusse rõivaste õmblemise pisik, millest arenes suurem huvi alustada õpinguid tehnilise disaineri erialal ja praeguseks hetkeks töötan rõivaettevõttes tootearendusjuhina.