Vilistlase Marite pilk Näpustuudiole

Ma aastat enam ei mäleta, kuid see võis jääda 1998-2000 vahemikku, kui õppides Võru Täiskasvanute Gümnaasiumis, hakkasin ühe õpetaja last lasteaiast huviringi viima. Sel ajal käis pisike piiga veel Karja tänaval asuvas Aila Näpustuudios õmblemas. 

Kuna Aila oli alati rõõmsameelne ja kedagi enda ruumidest ära ei ajanud, siis sain minagi natuke Aila juhendamisel nokitseda või niisama juttu ajada, niikaua kui minu hoolealune oma tunnitööd tegi. 

Otseselt Näpustuudio nimekirjas ma ei olnud, kuid need harvad korrad ja ma mõtlen tõesti harvad, kui mul õmblemise tuhin peale tuli siis oli Aila oma näpustuudios alati oma teadmistega mulle toeks. 

Tema juhendamisel olen õmmelnud ühe leerikleidi ja kaks koolilõpu kleiti. Ühe neist endale. Lisaks veel mõned mänguasjad, mis siiani kodus alles on ja barbiriiete kollektsiooni. Veel ühe lukuga fliisist jaki ja kaks väikest käekotti, mida mu oma suurem piiga aegajalt juba kasutab. 

Tänu Aila julgustamisele, et sa saad kakkama olen õmmelnud endale ka seeliku, millega sai käidud Rahvusooper Estoonias ballil.

Uskumatu, arvestades seda, et koolis tehtud käsitöö seal hulgas õmblemise tunnis tehtud asjad harutas vanaema alati kodus üles ja tegi uuesti üle, sest käsitööd ta oskas ja oli sellel alal meister. Mina aga mitte. 

Täna käies Võrus ja sattudes koos lapsega Näpustuudiosse saab soovi korral minu praeguseks 9 aastane tütar alati midagi õmmelda või joonistada. Tihti mainib Marian isegi, et läheme tädi Aila juurde. 

Tänu Aila lahkusele ja sõbralikkusele sai tutvusest Ailaga alguse pikk ja usaldusväärne sõprus kogu tema perega. 

Tean, et kui mul on käsitöö teemaline küsimus või mure, saan ma alati pöörduda Aila poole ja tean, et ta aitab oma nõu ja jõuga nii kuidas oskab. 

Aitäh Aila, et oled oma energia ja rõõmsameelsusega süstinud mulle enesekindlust õmblemises ja lubanud mul läbi aegade oma sõbrana olla osaks Näpustuudio ajaloost. 

Ps! Ajal, mil seda kirjatükki paluti oli mul päevakorras kardinakanga valimine, et need oma kätega valmis teha.

Marite Oidjärv